Aastad 1869-1920

Õppetegevus algas 1869. aastal, mil avati Saku Vallakool Kajamaal Saku vallamaja ruumides.

Vajalike oskuste ja kogemustega õpetaja puudumisel võttis laste õpetamise enda peale vallakirjutaja H. Wälli, kes tegeles lastega põhiliselt individuaalkorras, sest lapsed oli väga erineva edasijõudmisega, kuid ise oli ta nõrga eesti keele oskusega. Sellest hoolimata suutis ta lastele anda õpetust ainetes nagu: veerimine, peastarvutamine, tahvli peal rehkendamine ning katekismuse peatükkide väljaütlemine ja koraalide laulmine.

Kooli esimestel aastatel oli koolikohustus kaks talve. Õppetöö algas sügiseste põllutööde lõpuga ja lõppes lumesulamisega kevadel. Aastast 1880 viidi sisse kolmeaastane koolikohustus. Kolmanda talve lapsed õppisid eelnimetatud ainetele lisaks veel ajalugu ja maateadust.

Peale H. Wälli olid koolis õpetajateks samuti nõrga eesti keele tasemega T. Ervin (1875-1881), J. Männi(1881-1882), K. Eving(1883-1885).

Kooliõpetus paranes alates 1886.a. tunduvalt seoses A. Wurmbergi koolmeistriks saamisega, kes valdas korralikult eesti, vene ja saksa keelt. Wurmberg oli varem töötanud köstrina Niguliste koguduse juures. Tema tulekuga lisandusid õpetatavate ainete loetellu veel ilukiri ja vene keel. Vene keele õpetamise vajaduse tingis 1885. aastal Eestit vallanud venestamise laine. Õnneks Wurmberg venestamist ei pooldanud ja tänu sellele jäid venestamise tulemused Saku Vallakoolis marginaalseks.

Wurmberg oli võimekas mees ja lisaks lastele õpetas ta lugema ja kirjutama ka täiskasvanuid. Tänu temale õppisid kõik vallavolikogu liikmed dokumentidele allkirju andma. Varem olid nad selle asemel teinud kolm risti. Lisaks sellele osales Wurmberg aktiivselt ka valla seltsielus, ta oli hea muusikamees ja tegutses lauluõpetaja ning koorijuhina.

Wurmbergi hinnangul olid lapsed järjekindlad ja omandasid teadmisi kergelt. Oli küll neidki, kelle puhul õpetamine nigelaid tulemusi andis. Samuti hindas ta poiste ja tüdrukute õppimisvõimet võrdseks. Wurmberg oli õpetajaks 1904. aastani.

1904.a. sai õpetajaks H. Marmor, kes oli ameti omandanud Tallinna Linnakoolis õppides. 20 sajandi alguses kasutasid koolmeistrid õppeedukuse hindamisel numbreid nullist viieni.

Numbrite tähendused olid järgmised 

5-wäga heast mõistnud,

4-heasti mõistnud,

3-keskmiselt mõistnud,

2-puudulikult mõistnud,

1-halwasti mõistnud,

0-ei ole midagi mõistnud. 

Peale õppeainete hinnati veel elukombeid, tähelepanemist, usinust ja edasiminekut.

Peale Marmori oli Saku Vallakoolis mitmeid õpetajaid. On teada, et 1911. aastal tuli õpetajaks Aleksander Rebasov, kes oli ameti õppinud Haapsalu Linnakooli pedagoogilistel kursustel.